16 päev

Kuna tagumik motika seljas istuda ei kannata (miks mulle küll meenub draama teatris õpetussõnu jagav kristina), siis võtsime sõiduvaba päeva. Songkhla loomaaia ja ranna külastamine tundusid hea mõttena. Kuna hotelli vastuvõtt küsis loomaaeda viimise eest tuimalt 2x summa võrreldes nende endi hinnakirjaga, otsustasime otsida ise transpordi. 5km ei tundunud pikk tee, aga umbkeelses bussipeatuses seismisest tüdinesin kiiresti. Taksosid ka ei märganud. Niisiis langes valik mopeedtakso peale. Nagunii oleks pidanud selle ära proovima. Kokkuvõtteks:
- ma ei tea, kas hullem oli sõita kahe mopeediga ja loota, et mind ja naist viiakse ikka ühte kohta, või olla naisega koos surutud ühe mopeedi pakiraamile;
- väga halb mõte (eriti aeglastes kurvides) on kaaluda mopeedtakso juhist üle 2x rohkem;
- arvestades pakiraami surutud küüsi ja hotelli pakutud autotransferiga võrdset hinda, ma rohkem mopeedtaksot ei kasuta. Tagasiteel hotelli asemel randa minek eeldanuks poole pikemat sõitu ja see oli välistatud. Randa ei jõudnudki.
Üks asi veel. Mopeedtaksoga sõites selgus, et punast tuld ja stoppmärki ei pea järgima, kui enne ristmikku signaali lasta. Vägisi meenus vene anekdoot masterist ja valgusfooridest.
Loomaaed oli tore ja suur. Ainult üks pisiasi. Me olime ainsad külastajad, kes liikusid jala. Ala on mägine ja eri liiki loomade puuride vahe kuni mõnisada meetrit. KÕIK teised külastajad sõitsid autoga ühest puurist teise. Ettenägelikumatel olid lapsed üldse pakitud krõpsude ja cocaga maasturi kasti.