Proloog vol 3 - lõplik tagasivaade

Reisist on piisavalt aega möödas, emotsioonid vaibunud ning nüüd sobilik hetk otsad kokku tõmmata.

Üldist Taist
Enne reisi ütlesin ausalt välja, et mulle Aasia ei meeldi ning Tai pole mingi unistuste sihtkoht. Minu eelarvamust kujundas see, mida olin internetist lugenud (pidevad pettused, mustus, toit). Lisaks veel üldine negatiivne hoiak aasia kultuuri vastu. Olgu öeldud, et ma ei läinud sinna otsima Euroopa puhtust ega seasnitslit. Ma olin ennast moraalselt ettevalmistanud 6ks nädalaks palja keeduriisi söömiseks, vähemalt üheks rahakotist ilmajäämiseks ning liikluskaoses tekkivaks avariiks. Miks ma selle reisi siiski ette võtsin, on kirjas blogi esimeses postituses.
Lõpptulemusena mulle Tai ei meeldinudki. Aga üldse mitte algselt arvatud põhjustel. Põhjus on hoopis selle riigi pehmelt öeldes keskpärasus. Keskpärased rannad, keskpärane teenindus, keskpärane puhtus. Loomulikult esines Tais igas mõttes äärmusi (mille sarnaseid näeme reisikataloogide kaantel või kanal2 saates "kaks kanget indias"), kuid need ei suutnud ületada igapäevast keskpärane. Väga Ja mis kõige olulisem, seda keskpärasust ei kompenseeri üldine hinnatase. Mina ei suuda endale põhjendada, miks ma peaksin sõitma 10+ tundi lennukiga, et juua keskpärases rannas 2,5 eurist keskpärast õlut vältides düsenteeria kartuses jääkuubikuid. Eestist tulnule on halvas mõttes arusaamatu on ka nende kultuur. Näiteks kuninga solvamine on kriminaalkorras karistatav, samas võib kuningat vabalt kasutada hambapasta või burksiputka reklaamis. Või näiteks igas majapidamises/äris peab olema altar, millele viiakse ande vaimude meeleheaks. See, et altar asub ehituspoes fiboblokkide hunniku keskel või eramaja niitmata umbrohuga aianurgas, ei oma tähtsust.
Lühidalt, Tai hinna-kvaliteedisuhe ei ole minu jaoks paigas. Väga raske on ette kujutada põhjust, miks ma peaksin sellises kohas oma tavalist perepuhkust veetma. Muide, Taid külastavate turistide arv igal aastal tõuseb. Pole vaja olla eriline geenius mõistmaks, et hinna-kvaliteedi suhe läheb seal aina hullemaks.
Kui minu arvamus tundub hüüdja häälena, siis tegelikult on internetis ka teisi negativiste. Võib lugeda siit foorumist paari esimest lehekülge. Tai ei ole igamehe unistus!

Eelarve
TAI EI OLE ODAV!!! (kui sa ei ole nõus oma elustandardit võrreldes koduga palju alla laskma)
Meie eesmärk oli "Päevaraha 40€/50$/1500THB kahe peale. Päevaraha ei sisalda: Lennupiletid, vaktsineerimised, kindlustus, mootorratta rent, esimene hotell, viisad.". Sellise eelarve võib normaalset puhkust soovides ära unustada.
Normaalne ööbimine kahele (puhas, kuid sipelgate ja sisalikega toas) on 800-1200THB (KohTao 1500THB+) vihmahooajal. Kõrghooajal võib sinna vabalt 500THB otsa panna. Aga see ei ole ausalt öeldes kvaliteet, mida mina tavajuhul puhkusel kogeda sooviksin. Hoopis teine maailma on 2000-2500THB (kõrghooajal 3000THB) juures, kus on hotellid Euroopa mõttes OK sisuga (nt ilma sipelgateta toas). Tõsi, ööbida saab ka 200THB tubades, mille sisuga ma jätsin tutvumata.
Süüa saab väga odavalt, kui osta ainult makaroni tänavalt (50THB ports, vesi 10THB juurde). Seejuures tekib paraku küsimus, miks peaks puhkuse ajal sööma sellist rämpsu. Restoranis maksab Tai toit 80-150THB ports. Euroopa toit sõltuvalt kohast (plastmassist serviis või portselan) ja toidust (makaron vs veisesteik) 150-800THB ports. Õlu maksab enam vähem söögikohast sõltumata 100THB 0,3L ja kokteilid 100-250THB tükk. McDonaldsi/BurgerKingi eine maksab 200-300THB.
Kogu reisi vältel olid mõned harukordsed juhud, kus normaalse söögikoha arve kahele oli vähem kui 250THB. Pigem oli arve 350THB, turistikohtades lääne toitu süües pigem üle 1000THB.
Seega, kui te tahate vähegi normaalses kohas ööbida, siis ainuüksi hotelli ja toidu peale kulub kahel inimesel keskmiselt majandades päevas 2000THB. Ja see summa ei sisalda mitte mingit transporti ega mitte ühtegi atraktsiooni (päevane ekskursioon 1500-3000THB nägu, 4D kino 200THB nägu, jne).

Teekonnast
Marsuut kujunes tegelikkuses küllaltki planeeritu sarnaseks. Reaalne teekond on näha siit.
Ainult kolm suuremat asja läks teisiti, kui mõttes oli (pikemad selgitused päevapostitustes):
1) Külastamata jäi Koh Phangan, kuna sellele ei olnud võimalik mootorrattaga Koh Taolt lihtsalt saada;
2) Külastamata jäi Myanmar, kuna Tai ei oleks meid enam riiki tagasi lasknud;
3) Pikema Bangkokis oleku asemel külastasime reisi lõpus jalakäijana Pattayat.
Mootorratta kilomeetreid kogunes lõpuks 2861, millele lisanduvad taksod (Bangkokist Hia Hin-i ja Pattayasse) ning laevad (Koh Tao, Koh Samui, Langkawi).
Mootorrattaga minek ja pidev rändamine olid reisi juures ilmselgelt kõige õigemad otsused. Mootorratast puudutavate detailide kohta lugege eraldi sellekohasest postitusest (proloog vol 1). Mootorrattaga rändamine on täiesti omapärane kogemus. Olla täiesti vaba oma aja planeerimises, vaadata täiesti ükskõikselt kõiki sõiduplaane ja taksosid, olla täielikult enda peremees ning tõesti mitu nädalat järjest otsustada igal õhtul või hommikul, kus sa täna olla tahad. See on suur vabaduse tunne. Ja minu kogemus ütleb, et seda saab täiesti vabalt nautida otse autokoolist tulnuna, ilma varasema motikakogemuseta. Aastatepikkune sõidukogemus ei ole tegelikult vajalik, et endale sellist seiklust lubada.
Küll aga tunnistan ma ausalt, et teist korda ma niisama mootorrattareisile minna ei viitsi. Ma olen liiga mugav inimene. Autoga sõidad sihtmärgini, vajutad puldist nuppu ja oled vaba. Ilma spetsiaalsete matkakohvriteta, pead sa mootorrattaga igas peatuspunktis omale koti selga vinnama ja kiivri kätte võtma. Sa ei saa hetkegi liikuda ilma nendeta. See ei tähenda, et ma ei oleks nõus ette võtma mõnda väljakutset, mille osa on mootorratas. Noh, näiteks idee sõita Pattayast Tallinnasse mööda maad?


Kas kokkuvõttes oli reis tõesti nii õudne?
KINDLASTI MITTE! Reis oli super, kuna mootorratta tõttu sai sellest seiklusmatk, mitte puhkus. Kui ma oleksin ostnud pakettreisi näiteks kaheks nädalaks KohTaole või Krabile, siis ma oleksin ilmselt hulluks läinud. Aga see reis oli iga päev nagu täiesti uus puhkus. Uus koht, uued inimesed, uued seiklused. Ükskõik, kui suure negatiivse üllatuse ka koht tõi (nt Krabi rand), siis see ei omanud suures plaanis tähtsust, kuna sa teadsid, et sa oled täiesti vaba kasvõi kohe edasi liikuma. Peale 1 pealesunnitud päeva KohTaol ei tekkinud kordagi emotsionaalset surutust, et miks ma olen tulnud nii koledasse kohta, pean seda taluma ja selle eest maksma.
Lõplikku hinnangut mõjutab ka muidugi see, et tegelikult läks meil ropult hästi. Me olime ikkagi väga veendunud, et me teeme vähemalt ühe avarii ning juhtub mingi suurem jama. Kui võetud riskist muidu aru ei saa, siis siin on natukene statistikat: Up to 26,000 people are killed in road accidents every year in Thailand, which puts the country in the 6th spot in terms of road casualties. Of those killed, up to 70 or 80 per cent are motorcyclists or their passengers. Suhtarvuna hukkub Eesti teedel 5x vähem inimesi kui Tais.

Aga me tegime täielike kollanokkadena reisi ära ilma ühegi avarii, varguse ja muu suurema jamata. Olid täiesti uskumatud 6 nädalat!
Tehke järgi!

PS! Ainsad kohad, kuhu ma oleksin nõus iga kell tagasi minema, on Phuketi Patong Beach ja Pattaya. See, mis seal toimub, on lihtsalt uskumatu eurooplasele. See on tõeline vaatamisväärsus, mida ei ole ükskõik millise raha eest võimalik Euroopast saada. Muidugi, kui te neid kohti külastate, siis unustage päevaeelarve kahele alla 200 euro ära! Pole mõtet sõita Valgast Viru tänavale sentidega laiama.